Ülesande tarvis tutvusin Sumner (2000) materjaliga distantsõppest.
Autor kirjeldab distantsõpet kui süsteemi toetavast õppest ja lisaks kirjeldab esimesi distantsõppeid ning nende erinevaid generatsioone.
Esimene distantsõpe sai alguse 1840. aastal Inglismaal äri valdkonnas, et koolitada välja abilisi. Sellisele õppele aitasid kaasa trükipress, tööstuslikud trükikojad ja odavad pliiatsid. Kuna uued tööstused vajasid omale haritud töölisi siis alustatigi õpetamistega. Peale mida hakkasid paljud koolid sarnaselt õpet pakkuma. Sellised esimesed õppimised olid ühesuunalised.
Suureks tõukeks distantsõppele olid esimene ja teine maailmasõda, kus oli vaja haritud sõdureid ning paljud põllumajanduses tööd leidnud ei olnud varem selle alaga kokku puutunud ning vajasid õpet.
Selline õpe on väga individuaalne aga samas vajalik eraldatud kogukondades.
Teise generatsiooni distansõpe kasutas trükimeediat koos ringhäälinguga, kassettidega ja vähesele määral isegi arvuteid. Uute tehnoloogiatega kaasnes ka kahe poolne õpe. Kuid kahjuks selline kahepoolne õpe raiskas oma potentsiaali ekspertide koolitamisele ja liigsele õppija iseseisvusele.
Kolmas generatsioon on juba arvutipõhine. Mis annab aluse tohutule infole kuid kahjuks paneb ka inimesed rohkem tehnoloogiale toetuma. Denny (1996) toob aga välja, et infole pääsevad ligi ainult ikkagi need kellel on olemas selleks tehnoloogia.
Varasemad õppimised olid individuaalsed aga veebiseminari abil toodi ka sotsiaalne külg õppimise juurde tagasi.
Viide: Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409
Varasemalt ei olnud kursis distansõppe ajalooga ja ei kujutanud ette, et juba nii varajasel ajal sellega alustati. Olin kuulnud noorena, et suuremates kõrgkoolides on e-õppe kursused. Lisaks loetule, mis on avaldatud tänaseks üle kahekümne aasta tagasi, sooviks uurida mis on toimunud aastatel 2000-2020. Tehnoloogia areng on olnud hüppeline ning täna on väga suur roll distantsõppel, kus paljud koolid arutlevad selle üle iganädalaselt, kuidas ja mis mahus seda teha. Ehk on tänane maailmakorraldus alus neljanda või isegi viienda generatsiooni distantsõppele…
Aitäh kokkuvõtte eest! Mina lugesin Anderson ja Droni artiklit Three Generations of Distance Education Pedagogy, mis samuti kirjeldas distantsõpet läbi kolme etapi. Lisaks mainivad autorid põgusalt ka 4nda ja 5nda generatsioonide suundi 🙂